23. jaanuaril astub Philly Joe’s Jazzklubi lavale koos Kristjan Randaluga ECM Records plaadifirma kauaaegne artist, kontrabassist, pedagoog Anders Jormin (Rootsi). Palusime meie oma kontrabassigurult Taavo Remmelilt, et ta avaks ja selgitaks Jormini fenomeni tagamaid nii muusiku kui pedagoogina. Nii saabki alljärgnevalt lugeda ühest kontrabassistist teise eksperdi silme läbi.

Milline on Sinu seos Anders Jorminiga?

Minu sidemed Anders Jorminiga on eelkõige sidemed kahe pedagoogi vahel. Anders on lisaks Rootsile, kus ta elab, õpetanud ka Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Soome jazzmuusikute sõnul tõusis nende bassimängijate mängu kvaliteet olulisel määral just tänu Andersi pedagoogitööle.

Hetkel kui samuti õpetan paralleelselt kahes linnas, Riias ja Tallinnas, tuli tuttav ette, kui Anders rääkis, kui keeruline on tegevmuusikuna olla õpetaja ja veel teises riigis.

Õpetamine on eelkõige missioon ja seda missiooni on Jormin väga edukalt ellu viinud. Olen kuulanud mitmeid Andersi workshoppe nii laiemas kui kitsamas ringis. Alati on olnud teemad huvitavad ja inspireerivad ning mitmed tema tsitaadid elavad tudengite kaudu oma elu. Tema ütlemised mõne maailmakuulsa muusiku aadressil on teinekord teinud nalja, nt. “Kardina taga mängides ja eksamit sooritades, ei oleks see muusik küll meie kooli sisse pääsenud!”. Eelkõige on muidugi suurimaks seoseks kontrabass ise kõigi oma rõõmude ja muredega.

Tean, et Anders Jormin on väga otseselt mõjutanud Eesti jazzi arengut, oma nõu ja jõuga aitas ta üles ehitada EMTA jazzosakonna. Kuidas see kõik juhtus?

Üks esimesi Eesti muusikuid, kes Jorminiga kokkupuutus oli Tanel Ruben, kel tänavu täitub oluline tärmin – 50. juubel. Tanel on saanud tugevasti mõjutatud Rootsi ja üldse põhjamaade muusikakultuurist. Tema koos Jaak Sooäärega on olnud nii Jormini lavapartnerid kui ka põhilised meie muusikaakadeemia jazzosakonna ülesehitajad. Jormin on valitud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks, mis tiitlina ilmselt räägib juba ise enda eest. Sealt on tulnud oluline osa jazzi õpetamise filosoofiast. Igal aastal tulevad tudengid ka Göteborgist Tallinna ja vastupidi.

Kuidas kirjeldaksid muusikavõõrale kõrvale Jormini pillimängu, esteetikat? Mida võiks kuulaja kontserdil jälgida?

Andersil on suurepärane kontrabassimängu tehnika, mis on väga ergonoomiline. Tal on väga hea intonatsioon, suurepärane tooni kvaliteet, vibraato, ühesõnaga kõik, mis kuulub ühe väga hea muusiku arsenali, mida eelkõige märkame alles siis, kui selles vallas on probleemid. Ta kasutab kõiki selle suure pilli tehnilisi võimalusi, alates suurepärasest poognamängust kuni ülemtoonideni välja. Kontrabassimäng tundub kõige lihtsam tegevus, kui Anders mängib.

Mis paelub Sind enim tema pillimängu juures?

Tehniliselt võimekaid mängijaid on palju, aga selliseid, kelle mängus on teatav uudsus ja originaalsus, vähe. Jazzkontrabassi esteetikat tunneme eelkõige ehk n-ö walking bass’i ehk jalutava bassi kaudu, milles on ühtaeagu nii võlud kui valud. Mäletan kui kunagi mitukümmend aastat tagasi kuulasin Bobo Stensoni trio mängu koos Andersiga, kus jalutava bassi liinid puudusid täiesti, aga samal ajal lähtuti harmooniast. Pianisti vasak käsi ja Andersi harmooniaesitlus olid hämmastavas sünkroonis, teineteise mõistmine erakordne.

Mis on Sinu jaoks ühe hiilgava kontrabassisti põhiomadused?

Kahtlemata on see nii, nagu Anders isegi on sõnastanud: “Hea bassimängijaga kõlab solist hästi”. Aga muidugi ka pidev töö iseendaga, aja väga oskuslik kasutamine ja loominguline harjutamine.

Taavo ja Anders tavaliste inimestena – milliseid sarnasusi ja erinevusi võib märgata?

Kahtlemata on meie taustsüsteemid väga erinevad. Anders vabas ühiskonnas kasvanuna ja meie põlvkond nõukogude ühiskonnas sündinuna. Arvan, et Jormin on kindlasti kõiki neid erinevusi tajunud rohkem ehk kui meie tema omi. Hetkel loomulikult on jäänud see autoritaarse ühiskonna taak seljataha ja võibolla vaadatakse hoopis meie poole huviga nagu arenevad riigid huvi võivad ja saavad pakkuda.

Aga muusikutena, kaks kontrabassisti kõrvuti – mille tooksid välja ühisosana?

Liitusin varajase muusika ansambliga “Hortus Musicus” 8 aastat tagasi. Viimase aja kontserttegevus on olnud seotud selle ansambliga ja muusikaliste ajastute ampluaa on liikunud keskajani välja. Jormin on loomulikult kursis muusikaajalooga ja selle tõestuseks on kasvõi tema ansambli poolt mängitud Inglise helilooja H. Purcelli “Music for a while”.

Mille võiks iga alustav improvisatsioonihuviline muusik Anders Jormini näitel kõrva taha panna, olgu see siis pelgalt muusikaalane või lausa elufilosoofiline?

Usun, et üks olulisemaid oleks see, et Muusika on suurem kui meie. Lahtimõtestada saaks seda ehk filmi suurkuju Tarkovski sõnadega: “Ärge kunagi püüdke filmikunsti ära kasutada oma huvides. Filmikunst kasutab teid, kui te selleks sobite”.

Mida soovitaksid Jormini diskograafiast lugejale järgmiseks kuulamiseks?

Võiks kuulata plaati meie oma Eesti noore kitarristi Merje Kägu muusikaga, kus mängib ka Anders Jormin. Loodan, et valik räägib iseenda eest.

Ja lõpetuseks, kui saaksid küsida Anders Jorminilt mida iganes, mis see oleks?

Kas oled olnud kontserdil mängides ka teinekord õnnetu või on iga hetk muusikaga õnnestav?

Intervjueeris: Jana Kütt
Küsimustele vastas: Taavo Remmel

Kristjan Randalu x Anders Jormin (Rootsi) Philly Joe’s jazziklubi laval 23. jaanuaril kell 20.00. Kontserdi piletid on müügil veebikeskkonnas https://www.ticketer.ee/anders-jormin-x-kristjan-randalu/ ning alates tund enne algust kohapeal.

Philly Joe’s on ainus igapäevaselt tegutsev jazziklubi Eestis, kes korraldab üle 150 kontserdi aastas, tuues lavale Eesti ja maailma jazziparemiku. Jazziklubi tegutseb aadressil Vabaduse väljak 10, Tallinn. Rohkem infot: www.phillyjoes.com